/.../
Päev 5
Päeviku kirjutamine on nagu ikka, minu jaoks see kõige rahustavam tegevus. Alati saab siia tulla, oma mõtted kirja panna ning hiljem näha, kui rumalalt sa kunagi mõelda võisid. Elu on ju kord selline.
Kas keegi suudaks ette kujutada, kui palju võib muutuda seitsmekümne tunniga? Ok - tõenäoliselt suudaks, sest selle ajaga võib paljugi juhtuda, aga minu seitsekümmend tundi olid küll pöörased. Kell käima, olen Budapestis, Erzsebeti sillal, ja seitsekümmend tundi hiljem lükkab mingi suvaline ment mind Patarei uksest sisse. Ei olnud just kõige meeldivamad need tunnid.
Kas keegi suudaks ette kujutada, kui palju võib muutuda seitsmekümne tunniga? Ok - tõenäoliselt suudaks, sest selle ajaga võib paljugi juhtuda, aga minu seitsekümmend tundi olid küll pöörased. Kell käima, olen Budapestis, Erzsebeti sillal, ja seitsekümmend tundi hiljem lükkab mingi suvaline ment mind Patarei uksest sisse. Ei olnud just kõige meeldivamad need tunnid.
Pidin, ma raisk, ikka seal autos magama jääma!!! Nüüd ei tea jumal ka taevas, millal ma siit välja saan. Loodan, et advokaat juba teab, et mind kinni on võetud. Keegi ju minule midagi ei ütle ja ma ei tea, kui palju öeldakse neile, kes ei ole siin.
Kurat küll! Kuradi uni!
/.../
*
"Sa ei peaks nii palju oma kaustikus istuma. Mõned vaatavad sellele juba imelikult," märkis Jaanus Anderile sigaretti ulatades.
Oli hea päev. Hommikul toodi vanglapoest tellitud asjad kambrisse ning tavapäraselt närviline olek oli ajutiselt asendunud vaikse rahuloleva leplikkusega. Keegi ei sebinud, korraks ei üritatud välja mõelda skeeme, kuidas kambri jaoks poolt pakki suitse organiseerida; keegi ei teinud inventuuri, et leida kottidest riidehilpe, mida võiks kõrvalkambritesse paki tee eest maha müüa. Hilpe, mis olid kriisihetkil omanikke vahetanud kümneid ja kümneid kordi.
Praegu sumisesid peaaegu kõik naridel, vaid mõnel üksikul oli kangest teest - tsiffist - tekkinud suuremal hulgal energiat ning nõnda vihuti kivipõrandal kätekõverdusi teha. Enamik, jah, olid naridel ja suitsetasid, jutustades üksteisele oma seikluseid ja "kangelastegusid", mis sellest, et enamikke neist lugusid oli räägitud juba palju ja palju kordi. Juhtus ka seda, et sama lugu kümnendal korral rääkides muutusid detailid, kuid harva. Kõik püüdsid sellistest apsakatest hoiduda. Keegi ei tahtnud, et tema sõnades kahtlema hakataks, aga kaasvangide hea mälu detailide jäi suud lahti tehes alati taustale häirima. Vahel ju tahaks mõnda igavamat lugu natuke kaunistada.
Anderil seda muret ei olnud; tema arvates oli temaga toimunu piisavalt huvitav, et seda veel mingite väljamõeldud vidinatega kaunistada. Mis aga noort meest muretsema pani see, et temaga taheti palju rääkida.
Ta oli ju uus. Uus inimene kambris, kus enamik oli viibinud juba rohkem kui kaks kuud ning kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et mitmekordselt kuulata kõigi kahekümne mehe elulugu. Anderil olid nüüd aga uued lood ja seda tähelepanelikumalt tema lugusid ka kuulati. Kuulati ja kontrolliti. Igat detaili.
"Aga seal ei saa ju vasakpööret teha," oli üks vanematest olijatest end tema jutule vahele seganud. "Seal on ühesuunaline tänav."
"Ei, ühesuunaline on järgmine," parandas viljandlast tartlane, kes oma kodulinna liiklust natuke paremini tundis.
"Oled sa kindel?"
"Jah, olen küll. Ma elasin sealt mõnisada meetrit eemal. Räägi edasi, Ander."
Ja Ander rääkis. Mitte, et ta tahtnud oleks, aga Jaanus oli talle soovitanud, et midagi ta võiks rääkida. Loomulikult filtriga - selliseid ilusaid pildikesi, aga ei midagi olulist. Kuigi Jaanuski oli siin kambris olnud juba rohkem kui kaks kuud, ei usaldanud ta veel kedagi.
Täpselt nagu Andergi, oli Jaanus vanglas esmakordselt ning seepärast oli Anderi imestus suur, kui ta suure värinaga hinges viis päeva tagasi oma esimesse kambrisse astus ja kohe vana naabripoissi nägi. Jaanuse usaldamatus oli aga viimasest kohtumisest paar aastat tagasi nii palju suurenenud, et Ander ei teadnud siiani, mille eest Jaanus politsei hammaste vahele sattus. Ta ei olnud ju üldse mingi kurjategija.
Ja ometi siin ta oli ja kritiseeris Anderi vana harjumust end muredest vabaks kirjutada. Ander süütas sigareti ja vaatas teisel pool raudset lauda seisvat Jaanust.
"Ma ei kirjuta millestki sellest, mis siin toimub, seega ei tohiks see kedagi häirida. Ja kui häirib, siis ei ole see minu probleem."
"Tegelikult on," kummardus Jaanus lähemale, et ei peaks nii kõvasti rääkima. "Meil annab kambrist keegi mentidele infot, aga me ei tea, kes." Meie all mõtles Jaanus ennast ja veel kolme meest, kes olid hõivanud esimesed neli alumist nari. "Sinu tegevus ei ole aga tavaline, seega..."
Ander kehitas õlgu. "Nad võivad iga kell mu kaustikut lugeda."
"Asi pole selles. Seda nad ei tee, kui sa just tõesti midagi väga perse ei keera. Aga siin ei usaldata kedagi, kes ei ole tavaline ja sina pole seda kindlasti mitte. Ahjaa - mina sinu asemel ei oleks sellest pangakelmusest üldse rääkinud. Sa oleks pidanud vaid sellest röövist rääkima, siis oleksid sa tunduvalt tavalisem."
Ander vaatas ringi. Kuueteistkümne kohalises kambris oli neid praegu kokku kakskümmend üks meest. Ja niipalju, kui Ander oli kuulnud, siis enamus neist olid siin süüdistatuna vargustes, röövimistes, väljapressimistes või tapmises. Vaid Jaanuse ja kambri koristaja - snõrri - süüdistust ta ei teadnud. Kindel oli mees aga selles, et tema oli ainus, kes oli olnud osaline kuritöös, mis saadeti korda arvutite abil. Jah - ta tundis ennast erilisena, aga praegu tundus see talle niivõrd positiivsena, et ta naeratas.
"Igatahes, mina olen sind hoiatanud. Tule, lähme joome tsiffi /kange tee/. See peaks olema nüüd tõmmanud," kutsus Jaanus ning kõndis tagasi oma nari juurde.
Ander vaatas veel korra ringi ja võttis siis laualt kaustiku, et see tagasi kotti panna.
*
No comments:
Post a Comment