Minu ees laual on suur kuhi kaustikuid. Kui kedagi huvitab täpne arv, siis võin ma ka selle Teile anda. Üheksa A4 formaadis 96-lehelist, 14 A5 sama paksu kaustikut ning 19 12-lehelist vihikut.
Enamus neist kaustikutest kuuluvad sarja "Chronicles" ehk siis on need kroonikad. Kroonikad, mida nende autor kirjutas ühtekokku 2462 päeva - kuus aastat ja üheksa kuud. Kaustikutes, kroonikates on kirjas minimaalselt sellest, mis toimus nende aastate jooksul tema ümber; pigem teeb kroonikad huvitavaks just see, et need kajastavad autori mõtteid ja emotsioone, tema tundeid. Kroonikad annavad hea ülevaate autori sisemistest võitlustest, allaandmistest ja väikestest võitudest ning mis kõige tähtsam - tema muutumisest inimesena peaaegu seitsme aasta vältel.
Need kaustikud täis kirjutanud mees istub teisel pool lauda ja jälgib mind tähelepanelikult, kui ma seda eessõna moodi teksti kirjutan.
Ander hakkas kroonikaid kirjutama 1999. aasta alguses, kui ta Eestisse naastes piiril vahistati ning Patarei Eeluurimisvanglasse saadeti. Kirjutamisest, mis varem oli talle vaid hobi olnud, sai nüüd tema jaoks päästevest, mis pidi aitama tal enda moodi mõtlemist säilitada. Jah - just enda moodi mõtlemise pärast ta ju sinna trellide taha sattuski, kuid Ander leidis, et alternatiiv võib osutuda veel hullemaks.
Miks? Miks Ander eemaldati ühiskonnast?
Lihtne vastus oleks loetleda paragrahvid või siis nende numbrite taga olevad selgitused - rööv ja riisumine. Siiski ei selgita see midagi. Minule isiklikult meeldib kõige enam Ander enda selgitus - esimene oli lollus ja teine ideaalne. Või kui soovida kronoloogilises järjekorras, siis vastupidi.
Ideaalsest rumaluseni tee viis Anderi peaaegu seitsmeks aastaks vanglasse.
Sellest teekonnast "Tunnel" räägibki; teekonnast, mis algas aastaid enne seda saatuslikku vahistamispäeva ning mis kulmineerus 2005. aasta sügisel, kui Ander vanglaväravatest välja astus.
"Tunnel" ei ole päris kindlasti ümbertrükk neist päevikutest. Kroonikad on selle loo vundamendiks, ent selle seinad, katus ja sisustus saab olema Anderi varasem elu ja ühiskonnast eraldatud reaalsus, milles ta aastaid elas.
"Tunnel" ei ole ka autentne biograafia, kuigi peaaegu (sõnal 'peaaegu' on üsna suur rõhk) kõik sündmused, mida seal kirjeldatakse, on reaalselt toimunud. Võib-olla alati mitte täpselt selles geograafilises punktis või mitte täpselt selle inimesega, aga toimunud need on. Anderi soovib, et tema lugu ei tekitaks tagantjärele probleeme inimestele, kes neid ära teeninud ei ole.
Ega's muud enam suurt öelda polegi.
Astuge "Tunnelisse"!
Need kaustikud täis kirjutanud mees istub teisel pool lauda ja jälgib mind tähelepanelikult, kui ma seda eessõna moodi teksti kirjutan.
Ander hakkas kroonikaid kirjutama 1999. aasta alguses, kui ta Eestisse naastes piiril vahistati ning Patarei Eeluurimisvanglasse saadeti. Kirjutamisest, mis varem oli talle vaid hobi olnud, sai nüüd tema jaoks päästevest, mis pidi aitama tal enda moodi mõtlemist säilitada. Jah - just enda moodi mõtlemise pärast ta ju sinna trellide taha sattuski, kuid Ander leidis, et alternatiiv võib osutuda veel hullemaks.
Miks? Miks Ander eemaldati ühiskonnast?
Lihtne vastus oleks loetleda paragrahvid või siis nende numbrite taga olevad selgitused - rööv ja riisumine. Siiski ei selgita see midagi. Minule isiklikult meeldib kõige enam Ander enda selgitus - esimene oli lollus ja teine ideaalne. Või kui soovida kronoloogilises järjekorras, siis vastupidi.
Ideaalsest rumaluseni tee viis Anderi peaaegu seitsmeks aastaks vanglasse.
Sellest teekonnast "Tunnel" räägibki; teekonnast, mis algas aastaid enne seda saatuslikku vahistamispäeva ning mis kulmineerus 2005. aasta sügisel, kui Ander vanglaväravatest välja astus.
"Tunnel" ei ole päris kindlasti ümbertrükk neist päevikutest. Kroonikad on selle loo vundamendiks, ent selle seinad, katus ja sisustus saab olema Anderi varasem elu ja ühiskonnast eraldatud reaalsus, milles ta aastaid elas.
"Tunnel" ei ole ka autentne biograafia, kuigi peaaegu (sõnal 'peaaegu' on üsna suur rõhk) kõik sündmused, mida seal kirjeldatakse, on reaalselt toimunud. Võib-olla alati mitte täpselt selles geograafilises punktis või mitte täpselt selle inimesega, aga toimunud need on. Anderi soovib, et tema lugu ei tekitaks tagantjärele probleeme inimestele, kes neid ära teeninud ei ole.
Ega's muud enam suurt öelda polegi.
Astuge "Tunnelisse"!
/W. Hocares - 12. 04. 2013. a./
No comments:
Post a Comment