Lugemiskontroll

*

Taevas ei olnud ühtegi pilve. Aprilli kohta meeldivalt soe tuul, mis paitas Anderi kõhna, habetunud nägu, tundus balsamina, millel on võime ravida kõike - keha, hinge, südametunnistust. See tundus praegu – siin ja sellel hetkel – nii imelikuna. Oli ta ju Pärnus kooliski käies hinganud seda müüridest väljapoole jäävat, vahel heitgaasivingust, vahel männilõhnalist karget õhku, kuid neil hetkedel oli olnud midagi, mis ei andnud mehele võimalust seda kõike õigesti tunnetada. Alati oli tal teadmine, et tunni või paari pärast peab ta uuesti sellest neetud raudväravast sisse astuma ning oma ajutised privileegid loovutama.

Praegu see tunne puudus. Jalutades suvilalähedase metsaserva äärel söötikasvanud heinamaal, ei pidanud ta vaatama kella ega arvutama, mitu minutit kallihinnalist aega tal veel järel on.  Praegu võtti ta rahulikult vanemate poolt teemoonaks kaasa antud pakist sigareti ja süütas selle naeratades.

„See on minu. See kõik on minu,“ ütles ta ümbritsevale vaikusele. „Kõik see aeg on jälle minu.“

Juba kaheksa tundi ja pea kolmkümmend kilomeetrit oli Ander teid vältides oma sihtkoha poole sammunud. Metsarajad, kraaviääred, heinamaad moodustasid parima võimaliku jalgealuse, mida mees nii kaua tunda polnud saanud, kuid mida ta ometi nii väga armastas. Soovimata liigseid riske – ja andes järele ootamatult tekkinud jälitusmaaniale, mõtles Ander kulmu kortsutades – oli ta palunud end autost välja lasta enne suvilasse jõudmist. Kuigi kolmkümmend kilomeetrit tundus vanemate jaoks liiga palju, oli see mehe tungiv nõudmine – ta oli tõenäoliselt juba tagaotsitavaks kuulutatud ning esimene koht, kuhu teda otsima minnakse, on ikkagi kodu. Aga Anderil ei olnud nii pika jalutuskäigu vastu midagi.

Esimeses metsatukas oli ta püüdnud pooleks murda oma hambaharja. Vanglas räägiti, et ainus asi, mida vanglast lahkudes ei tohi kindlasti maha unustada, on hambahari. Vastal korral oleks tagasitulek kindlustatud. Hambaharja pidi pooleks murdma ja ära viskama vabadusse jõudes. See oli traditsioon, ebausk, mis iganes, aga Ander tahtis seda järgida. Plastik aga, millest hari tehtud oli, tundus omavat hoopis teistsugust arusaama oma olemusest ning oli nõnda sitke, et pärast veerandtunnilist kangutamist, väänamist ja kirumist otsustas Ander sellele nässerdatud karvapulgale lihtsalt tule otsa panna. Abiks seegi, oli ta mõelnud.

Nüüd, suitsu läbi naeratava meeleolu taeva poole puhudes ta arutles, ega ta ometi liialt kergelt alla andnud. Siis kehitas ta õlgu.

„Mis iganes!“

Üle väikese künkaharja oli ta näinud vilksatamas oma vanemate suvila punakat katuseharja. Pärast pikki aastaid oli ta kodus. Mitte küll majas, toas, tuttavate seinte vahel, aga kodus ikka. Nende samade metsade ja heinamaade keskel, mida ta kunagi nii väga vihanud oli, kuid mille eemalolek nii armsaks oli muutnud.

Kodu. Viimaks ometi.

*

„Lähme vaatame!“

„Mhh!“ mõmisesin vastuseks. Vanemad oli midagi rääkinud, kuid Winnetou ja Old Shatterhandi plaan kiovade ründmiseks oli vaieldamatult huvitavam, kui ükskõik milline jutt, mida isa ja ema rääkida võisid. Keerasin lehte ja sirutasin käe limonaadipudeli poole.

„Lähme vaatame, Ander,“ sakutas Andres mind pükstest. Ma vihkasin teda. Tõukasin ta eemale.

„Ma ei viitsi kuhugi tulla. Ma ei pea ju igal pool kaasas käima, ma võin üksi ka kodus olla,“ proovisin vastuseks uriseda, aga urin ei tule neljateistaastase poisikese suust eriti usutavalt.

„Kas sa üldse kuulsid ka, mida me rääkisime?“ hüüdis ema teisest toast ja lisas veel midagi, aga õnneks hakkas vend karjuma ja ma sain ema selgituse mittekuulmise tema kaela veeretada.

„Emme! Ander lõi mind!“

„Ma ei löönud teda!“ karjusin üle Andrese teeseldud valukisa. „Ma ainult lükkasin ta eemale!“

Kuulsin vanemate lähenevaid samme ja tõmbusin vaistlikult seinale lähemale. Ema astus tigedal pilgul tuppa. Minu päästis vaid see, et nagu ratta peal karjuv Andres seisis täpselt minu ja tema vahel. Viieaastane vennaharakas võeti sülle, et teda maha rahustada ja lohutada, minule heideti Pilk.

„Selle eest tuled sa kohe kindlasti kaasa!“

„Kuhu?“

„Selle maja me täna ostsimegi,“ tutvustas isa pärast tunniajast autosõitu. Tema hääles kõlas uhkus ja emagi naeratas misikipärast. Andres kutsus Pimbut ja koos meie ühise karvanässiga jooksid nad maja poole.

„Selle?!“  küsisin lootuses, et põlgus mu hääles ei paistaks liiga väike.

Maja oli hale. Nii hale, et paljulugenud inimesed ei kasutakski selle kohta seda sõna, sest hoome tundus klassi järgi paiknevat kusagil hurtsiku ja hüti vahepeal. Sammaldunud eterniitkatus kattis piklikku, maakividest hoonet, millest enamuse moodustas eemaltvaadates ja ninaga tõmmates laut. Suured oranžid laudauksed olid viltu vajunud, värv neilt juba aastaid maha koorumas. Üksik jalgrajake viis hoone teisele küljele ja käsi sügavale taskusse surudes hakkasin vennale järgi minema.

Lagedal väljal, vaid paar üksikut õunapuud ja õlgadeni ulatuv hein ümbritses seda armetut ehitist. Maja teises otsas olid siiski akende järgi  mingid toad. Kiikasin akendest sisse. Siiski vaid üks tuba. Teine aken kuulus süngele räämas köögile.

„Ja kus siin ujuda saab? Kas siin mõni järv on?“ küsisin isalt, kes oli vahepeal lähemale jõudnud.

Ta raputas pead. „Siin ei olegi järve. Lähim on kümne kilomeetrikaugusel.“

„Mida?!“ vaatasin teda tõsiselt imestades. „Kas me ostsime suvila, kus ei olegi võimalik ujuda???“ Isa noogutava vastuse peale hakkasin otsejoones läbi selle maltsa auto poole sumpama, kui tundsin end millegi pehme sisse astuvat.

Maha vaadates sain kinnituse oma arvamuse õigsusele, kuid paar kortsunud ja vettinud ajalehenutsakat selle hunniku ümber andsid mõista, et meie suvila ajas olevad väljaheitehunnikud kuulusid inimesele. Röögatasin.

„Ettevaatust, Ander! Siin majas ei ole WC-d ja eelmine omanik tegi oma hädad lihtsalt aeda.“

„Ma vihkan seda peldikut!!!“

Ma lootsin, et mu karjatus jõuab ka kõige tuhmimate mõistusteni.

*

Mees vaid irvitas, meenutades oma esimest tutvust selle kohaga. Ta istus suvilast paarisaja meetri kaugusel väikesel künkaharjal noores heinas, jõi viimast mahkatilka ning vaatles.

Peldik oli muutunud majaks.

Juba enne vanglasse sattumist oli see hoone, mis varem kuulus eraklikule kunstnikule, muudetud ööbimiskõlblikuks. Tegelikult oli Ander vanemate ja vennaga seal ühes toas ja köögis isegi ühe talve elanud. Ajal, kui kestis üleminekuperiood ja korterid linnas olid sama külmad kui kooliklassid. Ent juba siis oli isa sirgeldanud mingeid plaane.

Anderi iroonia oli tollal täiesti mõistetav: isa, kes ei olnud kunagi ehitusega isegi kaugelt kokku puutunud, oli kohalikust raamatukogust spordikotiga ehitusraamatuid laenutanud ning teatas, et hakkab nüüd ehitama.

Algus oli veninud, kuid juba enne Anderi kodust äraminekut oli ta jõudnud isegi neid suuri maakivisid lammutatud seinast ära kandnud. Neid päevi meenutades tuli mehel esimest korda tõeline naeratus näole.

Kuigi Ander oli oma isasse alati kerge eelarvamusega suhtunud, pidas ta teda siiski  üheks targemaks ja tugevamaks meheks, keda ta teadis, ja just neidsamu kive tassides oli isa osutanud ühe suurema kivi poole sõnadega:

„Võta see mürakas ise, sul jõudu ju rohkem.“

Ander mäletas seda hetke ja tekkinud uhkustunnet ja arvas, et jääb seda mäletama igavesti.

Kui Ander aga praegu seda maja vaatas, ei suutnud ta silmi uskuda. Kunagine hurtsik oli saanud andale suurte akendega teise korruse, maja laiendusse oli ehitatud suur garaaž ning venna saadetud kirjade põhjal teadis ta, et majas sees, vana lauda koha peal, pidi olema ka korralik saun ja kamin.

Aias hakkasid sirelid õitsele minema ning Anderi silmad seletasid maja ümbritsevat muru koos suurte lillepeenardega – lisaks ise ehitusele oli ka ema suure tööga hakkama saanud.

„Ja mina olen sellest kõigest eemal olnud...“

Kümne aastaga oli see koht palju muutunud, kuid tõenäoliselt ei olnud need muutused ainsad. Peagi pidi ta nende kõigiga kohtuma ning Ander pelgas seda. Kas ta saab selle taaskohtumisega hakkama?

Ander tõusis. Ta nägi, kuidas isa endal hoovis seljakoti selga tõmbas ja jalgrattale istus. Oma rännaku ajagraafiku oli Ander teinud arvestades oma võimeid, ent sealhulgas silmas pidades ka fakti, et on viimased kolm ja pool aastat vaid kambrites istunud, kuid ta oli tunni varem kohale jõudnud. Nüüd sammus ta lähedalasuva metsatuka poole, kuhu tema isagi oli just sõitma hakanud.

*

Chronicles – Days of the Phoenix

Päev number 2 – 30. aprill 2002. a.

Istun siin kevadiste paplite all, kui alustan uut kaustikut – seda, mille alustamist ma olen oodanud nii neetult kaua. Nüüd on see läbi. Kuigi ma ei tea veel, mida ma edasi teen, annab aeg ka selles osas kindlasti arutust.

JEEEEEEEEEEEEEE !!!!!!

Tunne on selline, et võiks kasvõi lõputult neid eesid ja hüüumärke kirjutada, aga siis saaks kaustik nii ruttu täis, et ei jõuakski midagi muud kirjutada...

MA OLEN VABA!!!!!!!!

Päike on juba kõrgel taevas, linnud laulavad ning maailm on ilus. Sain taaskord telgis magada. Mõnus! Värske õhk ja loodus ümberringi. Õhtul telgi ees istudes ning õlut juues nägin ma isegi üht totakat jänest, kes mööda kalpsates minust paari meetri kaugusel seisma jäi. Vist ei olnud ta inimesi varem näinud, sest isegi siis, kui ma juues pudelit tõstsin, ei läinud ta ära. Keeras vaid oma pea viltu ja vahtis edasi. Lahe!

Ma olen kusagilt lugenud, et väikesed lapsed ja loomad tajuvad kuidagi omamoodi ära, kes inimestest on hea ja kes mitte. Kas see, et see jänes mind ei kartnud, võib tähendada seda, et ma olen tegelikult hea? Et mul on veel lootust???

Eile õhtul tõi isa mulle telgi ja kõikvõimalikke vajalikke asju. Minu kiiks oli muidugi nõue päevikutarvete kohta. Mõned vanglaharjumused on sellised, mis ei peagi kaduma. Õnneks.

Ma panin sellele päevikule ka pealkirja juba ära. Kroonikad, ma arvan, võivad jääda, sest kroonikaid ei kirjuta vaid eraklikud inimesed; kroonikuid on ka natuke tegusamaid ja loodetavasti saab sellesti üks tegusa inimese kroonika.

Days of the Phoenix – Fööniksi päevad.

Räägitakse, et fööniksid sünnivad tuhast ja tõusevad pärast sündi meeletu kiirusega meeletult kõrgele. Kui nii mõelda, siis olen ka mina ju mingil moel tuhas elanud ning nüüd, praegu on minu uuestisünd. See võiks olla fööniksite kombel kiire ja särav.

Tahan tunda värsket elu

tahan unustada valu

tahan tunda õnne puhast

ja tõusta kui fööniks ma tuhast...

Ja näed – hing vaba, tuleb ka luule ludinal kohe. Inimesed vist ei kujuta ettegi, kui vähe on meil tegelikult õnneks vaja. Ainult papleid pea kohale, päikest taevasse ning õigust minna sinna, kuhu sa ise tahad.

Esimese aimduse sellest sain ma juba Tšehhi jõudes (NB! Peakski vist sammud sinnapoole seadma), aga toona ei tundnud ma selle täit tähendust. Nüüd on see kõige-kõige...

Aga nüüd ma naudin seda tunnet. Isa tõi mulle mingi kalastuskomplekti ja ma matkan oma lemmikjärveni (Jee! – ma saan käia 12 kilomeetrit ühes suunas ilma, et sein vastu tuleks!!!) ning hakkan seal mõtlema, mida edasi teha.

Head teed, Fööniks!

*

Ta oli telgi just kokku pannud, kui kuulis kokkulepitud märguannet. Üks pikk autosignaal ja seejärel veel üks lühike törts. Isa oli kohal.  Ander viskas oma asjadele paar kuuseoksa peale ja sörkis puude vahele.

Auto oli pargitud järve poole tulevale teel puude alla. Lihtsalt harjumusest ei tulnud Ander kohe nähtavale, vaid võttis vöölt väikese teatribinokli, millega ta tahtis tulijat kontrollida. Isa ei olnudki üksi, kuid tema kaasreisija nägemine pigem rõõmustas Anderit. Andres astus autost välja ja ringutas.

Venda ei olnud Ander mujal kui kokkusaamistel näinud kaua. Alles nüüd pani ta tähele, kui pikaks on see põngerjas kasvanud. Peaaegu sama pikk kui isa. Riidevalik jättis muidugi soovida ning igas teises olukorras oleks Ander need rohelised juuksed ise vennal maha ajanud, aga praegu oli ta vaid rõõmus. „Juba  viisteist!“ ohkas mees vaikselt ning astus metsateele.

Tervituskallistus oli tugev. Isa vaatas oma kahte, nii erinevat poega eemalt. Andres oli kuulu järgi viieline ning koolis üsna populaarne tegelane, tegelikult täpselt vastand Anderile, kes polud kunagi õppida viitsinud ning kelle kaela enamus koolis või sellest kümne kilomeetri raadiuses tehtud lolluseid aeti.

„Koolis on mõnus möll lahti!“ irvitas Andres, kui tal jalad jälle maad puutusid. „Üks klassivend, Raigo, küsis mu käest, kas see oli minu vend, kes vanglast jooksu pani. Ja ütles siis, et see on nii lahe.“

„Teismeliste arusaam maailmakorraldusest!“ muigas Ander ja vaatas isa poole. „Tere sullegi!“

„Palju sa kalu said?“

„Tegelikult vaid ühe mõttemaimu ja kaks ideeahvenat,“ vastas mees. Vend naeris, isa vaatas küsivalt oma vanemat poega. „Ma mõtlesin, et peaksin tagasi Ungarisse minema. Mul on seal mõned tuttavad, kes saaksid mind natuke aidata, kuni ma jalad alla saan. Edasi liiguks võib-olla India poole.“ Ander süütas sigareti, kuid nähes nii isa kui venna küsivaid pilke, otsustas kohe edasi selgitada. „Ungaris saab väga kergelt valedokumente. Ma pean ju mõned aastad kindlasti Eestist eemal olema. Eks hiljem saab siis juba vaadata. Võib-olla lähen Venemaale. See ju lähedal ning keel on mul ka juba korralikult suus.“

Isa astus ohates lähemale. Ta vaatas kordamööda poegadele otsa ning võttis siis Anderil õlgadest kinni. „Kas sa ema peale ka mõtled, Ander?“

„Ma ei saa aru,“ vaatas mees isale otsa ja nägi tema pilgus ahastust. „Kas talle ei oleks kergem teada, et ma rändan kusagil? Et ma teen, mida tahan? Et ma olen vaba ja mõnikord tõenäoliselt ka õnnelik?“ Isa ei vastanud. Vend puuris pilguga samblatuusti oma jalge ees. „Ma ei saa aru, mida ma veel peaks tegema. Tagasi vanglasse minema??? Te ise teate, mis Pärnus toimus – ma ei läinud jooksu selle pärast, et mul seal igav hakkas.“ Ander mõtles hetke, kas neis sõnus ei peitu siiski killuke tõtt. „See oli seal midagi muud. Ma ju selgitasin, et jäämine olnuks kõige hullem võimalikest variantidest. Ma tegin parima võimaliku otsuse ja te teate seda väga hästi. Isegi siis teate, kui te enda arusaamade järgi seda heaks ei kiida. Kas ema tõesti eelistaks teadmist, et ma olen kinni kohas, kus mind võidaks tappa või kus mina kellegi olude sunnil tapma peaks???“

„Nad ei mõtle seda.“ Ander vaatas oma teismelist venda. „Nad võivad olla nõus sinu põgenemisega, aga ma ei tea, kas nad pooldavad sinu edasisi plaane. Mina igatahes ei poole.“

„Mida ka sina, põnn, nendest asjadest?“ käratas Ander. Ootamatult vihaselt isegi enda üllatuseks. Vend võpatas, kuid vastas siiski.

„Võib-olla sellest mitte paljut, kuid tean ja näen seda, mida teevad sinu otsused vanematega sel ajal, kui sind kodus ei ole.“

Ander pöördus venna poole, kuid isa käed peatasid ta. „Oota. Tegelikult tahtsin ma sinuga rääkida ja sulle ettepaneku teha. Pärnu Vangla direktor helistab meile iga päev paarkümmend korda ja tahab teada, kus sa oled. Me ei ole talle midagi öelnud,“ lisas isa kiirelt, kui Ander võpatas ja kiiresti ümbrust uuris. „Me ei reedaks sind nõnda, poeg. Aga ma arvan, et sa peaksid temaga rääkima. Võib-olla saab ta mingi lahenduse välja pakkuda.“

„Hah!“ Häälitsuse sarkasmiga oleks võinud puid lõigata. „See munn! Mida tal pakkuda oleks?“

„Ma ei tea. Aga ta palus sul temaga ühendust võtta, et asja arutada. Võib-olla mõni teine kamber?“

„Naljakas, isa. Sa oled kakskümmend aastat miilitsas töötanud, aga vanglatest tead sa nii vähe.“

„Ander. Tema kõned häirivad meie elu. Tema kõned, mis on sinu tegude pärast, ja ma ei taha, et need jätkuksid. Ka meil on õigus normaalsele elule ja sina peaks õppima enda oma eest korralikult vastutama.“

Mees vaatas isale otsa. Jah – ta pidas oma isa üheks kõige targemaks inimeseks, keda ta teadis, ning ka seekord oli isa sõnades tõtt. Seekord aga sellist tõtt, mis Anderile kohe sugugi ei meeldinud. Ta teadis, et peab vastutama, ent praegune vastutus ja tegelikult ainuvõimalik lahendus tähendaks temale midagi meeletult ebameeldivat. Aga isa ei andnud järele ning varsti nõustus Ander vähemalt selle idee esimese poolega. Isa valis oma mobiiltelefonil numbri ja ulatas telefoni Anderile, kes selle hetkelise kõhkluse järel ka vastu võttis.

Telefon andis kutsuvat tooni. Siis kuulis Ander sealt tuttavat häält.

„Jah, tere Arno. Ma kuulsin, et sa olid mind otsinud. Mida sa tahad?“ küsis Ander ülbel toonil. Isa silmad läksid pärani, vend hoidis irvet tagasi. „Ei, ma ei teiete sind. Juriidiliselt võttes ei ole ma praegu kinnipeetav sinu vanglas ja seega puudub mul igasugune kohustus teietada kedagi, kes mulle ei meeldi... Olgu, ma kuulan... Kokku saada? Kas see on mingi nali või?... Sa mõtledki seda tõsiselt... Kuigi ma arvan, et sul ei ole mulle pakkuda midagi sellist, mis mulle meeldiks, olgu. Kohtume... Jah, juba täna... Mul isa helistab ja annab tunni aja pärast juhtnöörid... Jah, kohtumiseni!“

Ander ulatas telefoni isale tagasi, pööras pilgu läbi puulatvade paistvale taevale, ohkas sügavalt ning jäi mõttesse. Vend vahetas isaga pilke teadmata, kuidas reageerida, kuid mõlemad vaikisid. Möödus mitu minutit enne, kui Anderi mõtted tagasi metsateele jõudsid ja ta pilgu isale pööras.

„Kohvi jooma ma temaga ei lähe, see on kindel. Aga kokku võiks temaga saada minu tingimustel,“ teatas Ander muiates.

Muie ei kadunud tema näolt ka siis, kui ta isale ja vennale oma plaani tutvustas.

*

IKKA VEEL PÄEV NUMBER 2 – 30. aprill 2002. a.

Vabadus on huvitavam kui vangla. Tänane päev on andnud sellele veel ühe kinnituse.

Paplite ja kuuskede alt olen nüüd jõudnud juba männimetsa. Õhk on mõnus ja loodetavasti saan seda nautida ka peale eelseisvat kohtumist.

Aegviidu polügoon on mulle kogu aeg armas olnud ja just seepärast tuli see koht mulle ka pähe, kui Pärnu Vangla direktor Arvo Seeder minuga kokkusaamist tahtis. Tema, rumaluke, võib-olla tõesti loodab, et ma saan temaga Tapal kokku, kus ta praegu juba kohal peaks olema, aga näe! – võta näpust!

Minu jaoks sobib polügon rohkem! Hahaa!

*

„Võtke jagude kaupa rivvi!“ röögatas kapral, kui meie saapad olid maad puutunud.

„Mis sa, hull, karjud?“ manitses üliagarat jaoülemat rühmaülemast veebel Laur. „Ega me pataljonis ole.“

Just selle sama pärast Laur meile ka meeldis. Pataljonist välja saades muutus veebel ootamatult inimlikuks ja nõudis seda ka enda alluvatelt. Muidugi käisid õlle- ja ginipudelitega täidetud seljakotid riivamisi mööda Vahipataljoni üldisest reeglistikust, kuid see-eest oli meil ka vähem hüppeskäijaid.

Rivistasime ennast siis mitteametlikku rivvi ja võtsime üsna inimliku valvelseisaku. Niigi pidi päev tulema pikk ja – arvestades Aegviidu polügooni maastikku ja meie plaanitava retke pikkust – üsna raske. Pataljonis oli meil olnud teooriatund orienteerumisest ning nüüd oli aeg seda kõike ka looduses praktiseerida. Muidugi oli meie ootamatult haigestunud kompaniiülema arusaam praktikast selline, et täisvarustuses orienteerumine neljakümne kilomeetri pikkusel rajal aitab ka pisiasjad selgeks saada.

„Nii,“ ümises veebel Laur meid silmitsedes ja vaatas siis jaoülemate poole. „Kui me teeme neli gruppi, mida juhime meie ja jaoülemad, siis tulevad need grupid liiga suured. Noh, noored, kas keegi teist on varem orienteerunud? Kompassi, mitte mälukaga, pean ma silmas?“

Vaatasin ringi ja tõstsin käe, sest väikse ja enam mitte nii väiksena oli isagi ikka saanud kompassi ja kaardiga jooksmas käidud. Endast märku andis ka üks Tapa poiss.

„Väga hea. Noor Liivak ja noor Kerk, astume nüüd mõned sammud ette. Ja siis ülejäänud punt las jagab end kuueks jaoks. Jah – nii on hea.“

„Oled sa palju orienteerunud, Valvo?“ küsisin Tapa poisilt.

„Noh – natuke on tehtud jah,“ vastas ta rahulikult.

Mõne hetke pärast olid jagudele juhendajad antud ning veebel Laur vaatas meid kerge kahtlusega.

„Kui te pimeda saabudes veel tagasi ei ole, siis sõidame meie minema ja teie saate lisaks ühele orienteerumisele boonusena ka kiirmarsi Tallinnasse teha. Siin on kaardid. Läheme kümneminutiliste vahedega, minu jagu esimesena,“ irvitas Laur ja pöördus oma jao poole. „Sörkjooksu alga!“

Loomulikult saime rajale viimastena meie Valvoga.

Pimeda saabudes olime küll õnnelikult tagasi jõudnud. Tegelikult küll juba tükk aega enne seda. Meie jaod vahetasid kogemusi rännakust, mis minu oma puhul sisaldas lisaks jooksmisele ka ujumispeatust soojärve ääres ning Valvo jagu vastas sellele jänesejahi eduka läbiviimisega.

Kõik jaod ei olnud aga veel kohale jõudnud. Kolmas jagu, mis autode juurde jõudis, oli veebel Lauri oma – läbinäljased ja –märjad.

„Tublid poisid!“ hõiskas ta meid ees nähes. „Kus ülejäänud on?“  Kehitasime õlgu ja kõik noored proovisid väga avalikult mitte naerda. „Hea küll. Minul on kõht tühi. Üks auto jääb siia, teisega läheme meie magama. Autodesse, marss-marss!“

*

Saatsin isa Tapale, et ta seal Seedriga kokku saaks ja tolle siia tooks. Minu tingimused olid, et Seeder tuleks üksi, et tal poleks relva ja telefon oleks ka välja lülitatud.

Varsti peaks nad siin olema!

*

Ander tõmbas seljakoti selga, pingutas veel selle rihmasid ning ronis siis tee ääres olevast liivajärsakust üles. Kuigi kõrgus oli sellel vaid meetrit neli, oli minek raske. Selline järsak jooksis paralleelselt teega paarsada meetrit ning kergemat kohta teelt ülesminekuks ei olnud. Järsakust üles saades toetus Ander hingeldades vastu männitüve.

Kõik oli ideaalne. Teisel pool järsakuserva oli madal org ja siis juba lauge künkake. Liivane järsak, mida mööda Ander just üles oli roninud, oli kõige lühem tee tema juurde ning kui juba temale valmistas see lahtisel liival ukerdamine raskuseid, siis Pärnu Vangla ülekaalulisel direktoril võtab see veel rohkem aega. Piisavalt palju aega, et Ander jõuaks selle ajaga juba järgmise künka varju.

Pealegi avanes tema positsioonilt ka üsna hea vaade kohtumispaika saabuvatele metsateedele. Kuigi Ander uskus ja usaldas isa ning tema oskuseid, ei tohtinud ka vastaseid alahinnata.

„Kuradi kopsud!“ kirus Ander hingeldamist ja süütas kiuste uue sigareti. Kopsud võisid nõrgad tunduda, aga närvid vajasid sel hetkel rahustamist. Ta vaatas kella ja puuris pilguga teed, mida mööda pidi isa auto tulema. Aga aeg oli kokkulepitust juba üle läinud.

Viimaks kuulis ta läheneva auto häält ja kaugel puude vahel vilksatas tuttav helesinine värv. Ander kustutas sigareti ja kükitas, et teda eemalt näha ei oleks. Isa teadis kohta, aga kui autos oleks peale vangladirektori veel mõni seaduseesindaja, sõidaks isa ilma peatuseta edasi.

Kõik tundus korras olevat, sest auto peatus õigel kohal ning Ander tõusis. Ta nägi, kuidas tema vanemad, vend ja direktor Seeder autost väljusid. Vanglaametnik oli närviline, seda nägi mees kohe. Ärevalt vaatas ta ringi, kuid Anderit ei märganud. Sellest hoolimata tõmbus Ander männitüvele lähemale: juhuks, kui direktorile peaks relv olema ja ta tahaks seda kasutada, piisaks Anderile vaid poolest sammust, et tema laskeulatusest kaduda.

„Tere Seeder!“

Vangladirektori ehmatus oli nii suur, et Ander vaagis hetke, kuidas nii närvili inimesi üldse nii vastutavale ametikohale lubatakse.

„Ander,“ kogus too end viimaks. „Mis tsirkus see on? Me pidime ju Tapal kohtuma.“

„Tegelikult mitte. Tapal pidite kohtuma mu isaga,“ heitis Ander vastu ja muigas. Talle pakkus lõbu vaadata, kui ebakindlalt tundis ennast praegu mees, kes soovis enda jumalana kohtlemist vanglamüüride vahel, tema enda keskkonnas. „Mu isa pidi kontrollima, et te täidaksite minu tingimused.“ Ander jälgis korraks venna käeviipeid direktori selja taga. „Te ju ometi ei arvanud, et ma olen nii rumal ja tulen ise teile tere ütlema?“ Arno Seeder turtsatas vihaselt. „Kuidas seda öeldagi? Hmm. Need on julgeolekumeetmed. Aga nüüd asja kallale: mida te tahtsite minust?“

„Et sa vanglasse tagasi tuleks,“ vastas Seeder. Vähemalt oli ta otsekohene.

„Poleks arvanudki. Aga ma arvan, et mulle ei sobi su tingimused.“

„Ma võin su üksikkambrisse panna või kui tahad, siis kuhugi teise vanglasse üle saata.“

Ander mõtles. Esimene variant ei muudaks suurt midagi. Teine variant aga... teine variant oli aga see, millele ta isegi oli mõelnud. Siiski ei tundunud vangladirektor nii abivalmis kui ta välja näidata proovis. Mida ta üritab? See küsimus keerles Anderil peas.

„Ütleme, et ma tahan näiteks Ämari vanglasse minna. Millal ma sinna minna võin?“ küsis Ander rohkem vestluse jätkuks, proovides samal ajal lisaks Arno Seedrile dešifreerida ka venna poolt leiutatud viipekeelt. Seda, et direktor ei olnud Tapal üksinda, sellest oli Ander juba aru saanud, kuid kuidas oli ülejäänud kahe tingimusega.

„Me viime su Pärnu Vanglasse ja paari päeva pärast korraldame üleviimise teise Ämarisse.“

„Miks ma peaks üldse Pärnusse tulema, kui Ämari on mulle praegu hoopis lähemalt?“ imestas Ander siiralt.

„Selline on kord ja see on see, mida ma sulle pakkuda saan,“ teatas Seeder.

„Seda, kas ta relva on, ma ei tea,“ vehkis vend ärevalt. Ander surus tõukejala tugevamalt vastu puutüve.

„Olgu. Teeme nii, et ma tulen kolme päeva pärast, see tähendab reedel, hommikul ise Pärnu vanglasse. Sina saad samal ajal paberid korda ajada ja kohe reedel saan ma üleviimise Ämarisse. Kas sobib?“ küsis Ander. Ta oli endamisi otsustanud, et kui Arno Seeder sellise variandiga nõustub, siis võtab ta selle ise ka kaalumisele. Ämari vanglas istus Anderi paar väga head tuttavat.

„Reede sobib, aga anna teada, millal sa Pärnusse jõuad. Saame siis linnas kokku ja ma viin su ise vanglasse.“

Ander hakkas naerma ja jätkas direktori mõtet ise: „Et sina saaksid kannused põgeniku tabamise eest – võimalik, et oma politseinikust venna kaasabil – ja minul jääks ära võimalus vabatahtlikult, ise vanglasse tagasi tulla. Kaval!“ Ander sülitas. „See ei lähe kohe mitte. Ma tulen ise või ma ei tule üldse.“

„Telefon ei ole välja lülitatud,“ sai Ander lõpuks selguse ka viimase tingimuse osas.

„Ei. Ainus võimalus on see, et mina sind viin. Usalda mind!“

„Kas ma peaks sind usaldama?“ imestas Ander. „Miks ma peaks sind usaldama, Arno? Pärast seda , kui sa ei täitnud ühtegi minu tingimust. Sa ei tulnud üksi...“

Vangladirektor vaatas Andrese ja isa poole. Andres irvitas laialt.

Samal hetkel kuulis Ander mõlemalt poolt autode hääli. Samast suunast, kust oli tulnud tema isa, vilksatas puude vahel valget.

„Värdjas!“ tõukas Ander end paigast, kui nägi silmanurgast Arno Seedrit kiirelt liigutamas. Pauk kuulis Ander ja puukoored tabasid teda samaaegselt.

„Piider!“ röögatas ta veel korra ja andis siis kopsud jooksmise jaoks.

„Run, Forest! Run!“ kuulis ta veel venna optimistlikku hüüatust.

Ja Ander jooksis nagu polnud ta kunagi varem jooksnud.

*

Sissejuhatus

Chronicles - Age of Innocence

/.../
Päev 5

Päeviku kirjutamine on nagu ikka, minu jaoks see kõige rahustavam tegevus. Alati saab siia tulla, oma mõtted kirja panna ning hiljem näha, kui rumalalt sa kunagi mõelda võisid. Elu on ju kord selline.

Kas keegi suudaks ette kujutada, kui palju võib muutuda seitsmekümne tunniga? Ok - tõenäoliselt suudaks, sest selle ajaga võib paljugi juhtuda, aga minu seitsekümmend tundi olid küll pöörased. Kell käima, olen Budapestis, Erzsebeti sillal, ja seitsekümmend tundi hiljem lükkab mingi suvaline ment mind Patarei uksest sisse. Ei olnud just kõige meeldivamad need tunnid.

Pidin, ma raisk, ikka seal autos magama jääma!!! Nüüd ei tea jumal ka taevas, millal ma siit välja saan. Loodan, et advokaat juba teab, et mind kinni on võetud. Keegi ju minule midagi ei ütle ja ma ei tea, kui palju öeldakse neile, kes ei ole siin.

Kurat küll! Kuradi uni!

/.../

*

"Sa ei peaks nii palju oma kaustikus istuma. Mõned vaatavad sellele juba imelikult," märkis Jaanus Anderile sigaretti ulatades.

Oli hea päev. Hommikul toodi vanglapoest tellitud asjad kambrisse ning tavapäraselt närviline olek oli ajutiselt asendunud vaikse rahuloleva leplikkusega. Keegi ei sebinud, korraks ei üritatud välja mõelda skeeme, kuidas kambri jaoks poolt pakki suitse organiseerida; keegi ei teinud inventuuri, et leida kottidest riidehilpe, mida võiks kõrvalkambritesse paki tee eest maha müüa. Hilpe, mis olid kriisihetkil omanikke vahetanud kümneid ja kümneid kordi.

Praegu sumisesid peaaegu kõik naridel, vaid mõnel üksikul oli kangest teest - tsiffist - tekkinud suuremal hulgal energiat ning nõnda vihuti kivipõrandal kätekõverdusi teha. Enamik, jah, olid naridel ja suitsetasid, jutustades üksteisele oma seikluseid ja "kangelastegusid", mis sellest, et enamikke neist lugusid oli räägitud juba palju ja palju kordi. Juhtus ka seda, et sama lugu kümnendal korral rääkides muutusid detailid, kuid harva. Kõik püüdsid sellistest apsakatest hoiduda. Keegi ei tahtnud, et tema sõnades kahtlema hakataks, aga kaasvangide hea mälu detailide jäi suud lahti tehes alati taustale häirima. Vahel ju tahaks mõnda igavamat lugu natuke kaunistada.

Anderil seda muret ei olnud; tema arvates oli temaga toimunu piisavalt huvitav, et seda veel mingite väljamõeldud vidinatega kaunistada. Mis aga noort meest muretsema pani see, et temaga taheti palju rääkida.

Ta oli ju uus. Uus inimene kambris, kus enamik oli viibinud juba rohkem kui kaks kuud ning kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et mitmekordselt kuulata kõigi kahekümne mehe elulugu. Anderil olid nüüd aga uued lood ja seda tähelepanelikumalt tema lugusid ka kuulati. Kuulati ja kontrolliti. Igat detaili.

"Aga seal ei saa ju vasakpööret teha," oli üks vanematest olijatest end tema jutule vahele seganud. "Seal on ühesuunaline tänav."

"Ei, ühesuunaline on järgmine," parandas viljandlast tartlane, kes oma kodulinna liiklust natuke paremini tundis.

"Oled sa kindel?"

"Jah, olen küll. Ma elasin sealt mõnisada meetrit eemal. Räägi edasi, Ander."

Ja Ander rääkis. Mitte, et ta tahtnud oleks, aga Jaanus oli talle soovitanud, et midagi ta võiks rääkida. Loomulikult filtriga - selliseid ilusaid pildikesi, aga ei midagi olulist. Kuigi Jaanuski oli siin kambris olnud juba rohkem kui kaks kuud, ei usaldanud ta veel kedagi.

Täpselt nagu Andergi, oli Jaanus vanglas esmakordselt ning seepärast oli Anderi imestus suur, kui ta suure värinaga hinges viis päeva tagasi oma esimesse kambrisse astus ja kohe vana naabripoissi nägi. Jaanuse usaldamatus oli aga viimasest kohtumisest paar aastat tagasi nii palju suurenenud, et Ander ei teadnud siiani, mille eest Jaanus politsei hammaste vahele sattus. Ta ei olnud ju üldse mingi kurjategija.

Ja ometi siin ta oli ja kritiseeris Anderi vana harjumust end muredest vabaks kirjutada. Ander süütas sigareti ja vaatas teisel pool raudset lauda seisvat Jaanust.

"Ma ei kirjuta millestki sellest, mis siin toimub, seega ei tohiks see kedagi häirida. Ja kui häirib, siis ei ole see minu probleem."

"Tegelikult on," kummardus Jaanus lähemale, et ei peaks nii kõvasti rääkima. "Meil annab kambrist keegi mentidele infot, aga me ei tea, kes." Meie all mõtles Jaanus ennast ja veel kolme meest, kes olid hõivanud esimesed neli alumist nari. "Sinu tegevus ei ole aga tavaline, seega..."

Ander kehitas õlgu. "Nad võivad iga kell mu kaustikut lugeda."

"Asi pole selles. Seda nad ei tee, kui sa just tõesti midagi väga perse ei keera. Aga siin ei usaldata kedagi, kes ei ole tavaline ja sina pole seda kindlasti mitte. Ahjaa - mina sinu asemel ei oleks sellest pangakelmusest üldse rääkinud. Sa oleks pidanud vaid sellest röövist rääkima, siis oleksid sa tunduvalt tavalisem."

Ander vaatas ringi. Kuueteistkümne kohalises kambris oli neid praegu kokku kakskümmend üks meest. Ja niipalju, kui Ander oli kuulnud, siis enamus neist olid siin süüdistatuna vargustes, röövimistes, väljapressimistes või tapmises. Vaid Jaanuse ja kambri koristaja - snõrri - süüdistust ta ei teadnud. Kindel oli mees aga selles, et tema oli ainus, kes oli olnud osaline kuritöös, mis saadeti korda arvutite abil. Jah - ta tundis ennast erilisena, aga praegu tundus see talle niivõrd positiivsena, et ta naeratas.

"Igatahes, mina olen sind hoiatanud. Tule, lähme joome tsiffi /kange tee/. See peaks olema nüüd tõmmanud," kutsus Jaanus ning kõndis tagasi oma nari juurde.

Ander vaatas veel korra ringi ja võttis siis laualt kaustiku, et see tagasi kotti panna.

*

Eessõna

Minu ees laual on suur kuhi kaustikuid. Kui kedagi huvitab täpne arv, siis võin ma ka selle Teile anda. Üheksa A4 formaadis 96-lehelist, 14 A5 sama paksu kaustikut ning 19 12-lehelist vihikut.

Enamus neist kaustikutest kuuluvad sarja "Chronicles" ehk siis on need kroonikad. Kroonikad, mida nende autor kirjutas ühtekokku 2462 päeva - kuus aastat ja üheksa kuud. Kaustikutes, kroonikates on kirjas minimaalselt sellest, mis toimus nende aastate jooksul tema ümber; pigem teeb kroonikad huvitavaks just see, et need kajastavad autori mõtteid ja emotsioone, tema tundeid. Kroonikad annavad hea ülevaate autori sisemistest võitlustest, allaandmistest ja väikestest võitudest ning mis kõige tähtsam - tema muutumisest inimesena peaaegu seitsme aasta vältel.

Need kaustikud täis kirjutanud mees istub teisel pool lauda ja jälgib mind tähelepanelikult, kui ma seda eessõna moodi teksti kirjutan.

Ander hakkas kroonikaid kirjutama 1999. aasta alguses, kui ta Eestisse naastes piiril vahistati ning Patarei Eeluurimisvanglasse saadeti. Kirjutamisest, mis varem oli talle vaid hobi olnud, sai nüüd tema jaoks päästevest, mis pidi aitama tal enda moodi mõtlemist säilitada. Jah - just enda moodi mõtlemise pärast ta ju sinna trellide taha sattuski, kuid Ander leidis, et alternatiiv võib osutuda veel hullemaks.

Miks? Miks Ander eemaldati ühiskonnast?

Lihtne vastus oleks loetleda paragrahvid või siis nende numbrite taga olevad selgitused - rööv ja riisumine. Siiski ei selgita see midagi. Minule isiklikult meeldib kõige enam Ander enda selgitus - esimene oli lollus ja teine ideaalne. Või kui soovida kronoloogilises järjekorras, siis vastupidi.

Ideaalsest rumaluseni tee viis Anderi peaaegu seitsmeks aastaks vanglasse.

Sellest teekonnast "Tunnel" räägibki; teekonnast, mis algas aastaid enne seda saatuslikku vahistamispäeva ning mis kulmineerus 2005. aasta sügisel, kui Ander vanglaväravatest välja astus.

"Tunnel" ei ole päris kindlasti ümbertrükk neist päevikutest. Kroonikad on selle loo vundamendiks, ent selle seinad, katus ja sisustus saab olema Anderi varasem elu ja ühiskonnast eraldatud reaalsus, milles ta aastaid elas.

"Tunnel" ei ole ka autentne biograafia, kuigi peaaegu (sõnal 'peaaegu' on üsna suur rõhk) kõik sündmused, mida seal kirjeldatakse, on reaalselt toimunud. Võib-olla alati mitte täpselt selles geograafilises punktis või mitte täpselt selle inimesega, aga toimunud need on. Anderi soovib, et tema lugu ei tekitaks tagantjärele probleeme inimestele, kes neid ära teeninud ei ole.

Ega's muud enam suurt öelda polegi.

Astuge "Tunnelisse"!

/W. Hocares - 12. 04. 2013. a./

Algus

* Oma Tunneli sissejuhatust kirjutades avastasin, et teksti ilmub ka teemasse puutuvat argood. Püüan küll enamuse asju ära tõlkida, ent midagi peab jääma. Viskan tõlke siis kaldkriipsude vahele :)


Alustuseks seegi hea MUKZZHRL